Kristiina California: palmioksad, maavärinaparanoia ja tulised palged

20141006_214438

Oleme kohal. Pisike koerake on meie kohvrikärud läbi nuusutanud ja leidnud sealt minu ema kaasa pandud Rapla aia õunu. Mehhiko päritolu piirivalvurid vabandavad. Nad vabandavad lausa iga õuna eest, mille nad on sunnitud ära võtma. “Oi, ema pani kaasa! Oo, Rapla! Estonia!!! How nice, what a smell these apples have. I have to go to Estonia!” on meie õunatollimeeste järeldus. Siis näevad nad meie karmoškakotti ja paluvad, et neile pilli mängiksime. Jah, Califnia võtab meid armsasti vastu. Kuid pillimängu ja laulu hakkasin minagi selle kolme nädala jooksul igatsema, kuigi Silver seda lünka ikka aegajalt täitis.

20141007_151857

Kõik Ameerikas on suur… Milline hiiglasesuu suudaks kugistada neid kauni halloweenikaunistusega keeksikesi? Ahvatlusi on palju.

20141007_160820

Silver leiab mulle LA poekesest Meowdy väikse kassipildiga kotikese, mida võib kasutada ka maskina. Sellest hetkeks peale ei pane mind sel reisil keegi tähele, kõik imeltevad mu kotikest. Lapsed jooksevad mul sabas ja naised küsivad tolle poekese aadressi, kuhu iganes ma oma kotikesega lähen.

Mul on aga aegajalt tunne, et Silver ongi kass. Ta on nii väle ja energiline, et ma ei imestaks kui ta orava või hiire kinni püüaks või palmi otsa roniks. Näen ühe poekese seinal maali ja hakkan fantaseerima, milline neist kaardimängijatest on minu mees.

20141007_16135120141007_162540

Too, mulle koookospähkel palun! Ja ta toob!

20141007_163739

Leiame raamatupoest ka esinemiskuulutuse.

20141007_230724

Soojas aga pimedas LA öös näevad mu raamatud välja nagu väiksed laternad. Esireas minu kõrval kirjastaja Chris Heiser

IMG_3375

Ma ootan turuhoones oma kohvi. Kes võinuks arvata, et tulevad ajad nii meil kui mujal, kus iga kohvi on kunstiteos. Seegi kord saan suure südame ja ülevoolavalt valget piimavahtu ja kaneelipuru. Aga minu klaustrofoofiat see ei ravi. Rapla tüdrukuna ei kannata ma eiriti suuri linnu, maaluseid parklaid ja ka tohutuid turuhooneid. Silver naerab selle üle. Tema on Treimanist vist kõvemad närvid kaasa saanud. Aga minul on LAs ja SF kohati maavärinaparanoia küll. Nüüd on aken õnneks lähedal. Arvutan mõttes sekundeid, et kaua kuluks, et väljapääsuni trügida, hindan lage, et kas on suuri lampe, mis võiksid pähe sadada. Seekord läheb õnneks;)!

IMG_3393

Inimene naudib ilmselgelt päikselist parki ja tehnikaimesid;)

IMG_3413

 Nautlevaid linnakodanikke on läheduses veelgi.

IMG_3400

Sealsamas purskaevu ääres annan intervjuu LA raadiole KCRW. Vähemalt on pea kohal selge sinine taevas.

USAs loobib ja kleebib meediatiitleid, et inimesed usuksid, et tegu on päris asjaga. Silverit raadios tutvustades ütles ajakirjanik tema kohta rock-star ja meie mõlema kohta, et “Eesti kõige kuulsam kirjanik ja tuntuim muusik” vms. Enda meelest hoidsime täitsa Harju keskmist profiili ega pingutanud kuidagi üle, aga kui pealkirju loed, siis vaatad ja imestad. Uurisime pärast sõpradelt, et kuidas selle asjaga siin on, ja saime vastuseks, et see on täitsa tavaline ning et tiitlit rock-star võib ikka komplimendina võtta, et isegi Obama olevat alguses meedia silmis rock-star olnud. Veel oleme kuulnud siin enda kohta sellist tiitlit nagu Estonian bombshells, ehk Eesti pommikoored vms. Seegi pidi kompliment olema, eks me katsume seda siis nii võtta. Wikipedia ütleb selle kohta küll, et bombshells on midagi blondi ja plahvatusohtlikku ja näitab Monroe pilti.

http://blogs.kcrw.com/whichwayla/2014/10/great-in-any-language-meet-the-most-famous-writer-and-musician-from-estonia

IMG_3438

Aga mu pill nagu ei kõla siin pilvelõhkujate vahel õigesti. Panen ta kinni ja õhkan igatsevalt ta poole kuni reisi lõpuni.

IMG_4412

Koos kirjastaja Chris Heiseriga raamatupoe Skylights Books ees. Need iseseisvad raamatupoed on USAs väga armastatud ja kultuuriväärtused omaette nagu oleme hakanud aru saama.

IMG_4482

Pärast esimest esinemist California Univesrity Riversides viib eestlannast paleontoloog Helje Pärnaste meid Mission Inn’i, kus muuseas on filmitud “Tuulest viidud” ” filmi mitmed stseenid. Tegu on lossitaolise keskusega, kus lubeme endale kahetunnise eduka esinemise preemiaks suured Mehhiko Margariitad.

20141008_181613

Paleontoloog Helje Pärnaste on lugenud mu viimast raamatut Paleontoloogi päevaraamat ja mul on väga huvitav kuulda tema avastustest ja uuringutest ning näha, et tegelikult ka on ühel eesti naisel võimalik kõige kiuste päris paleontoloogiks saada. Aitäh sulle, Helje, et meie õhtupooliku nii pidulikuks, põnevaks ja värviliseks tegid.

IMG_4539

CALIFORNIA UNIVERSITY LAs küsimustele vastamas. Esireas Tšehhi luulekuulsus Sylva Fischerova, kes esines enne mind. Küsimused olid ameerikalikult elavad ja isiklikud, neid oli ka nii palju, et vaevu jõudsime kõigile vastata. Huvitavamad ja ka ülbeimad neist olid: Kuidas saate hakkama oma põhjamaise kurbusega? Kas ma kuulsin ikka õigesti, et teie lugu rääkis naisest, kes hammustas oma kolme abikaasa käed otsast? Kuidas te suhtute, kui teie kui eestlase raamatut ostetakse eelkõige sellepärast, et selle on kirjutanud eksootiline autor väikselt tundmatult maalt? Viimasele küsimusele vastasin otsekoheselt, et olen ise väga kannatamatu lugeja, ega suudaks lugeda igavat raamatut lihtsalt sellepärast, et autor on eksootilisest riigist. Nii et loodan, et pelgalt eksootikaihalejad mu raamatut üles ei leia.

 

IMG_3455

Pärast esinemist koos slaavikeelte ja -kultuuride õppejõu Boris Daralyukiga ja Sylvia Fisherovaga ülikooli õppehoonete ees. Ukraina juurtega Boris rääkis, et tema ukrainateemalisel loengul on vene üliõpilasi, kes kuulavad tema loengut väga hapude nägudega. Üks venelanna olevat võtnud marurahvuslikel kaalutlustel uue perekonnanime – Putina. Õhkkond olevat pingeline.

IMG_3463

All ülikooli staadionil on algamas mingi võistlus ja lauldakse hümni. “The land of the brave and the land of the free” kõlab üle pimeneva ja põnevil multikulti ülikoolikämpuse.

IMG_3532

Pärast kolmandat einemist legendaarses raamatupoes Skylight Books autogramme jagamas. See oli just selline publik, kellest olin unistanud. Tõsised, huvitatud ja väga naerualtid. Siit võib näha katkendit esinemisest videopildis:

 SAN FRANCISCOsse

jõudes läikis päike hoopis teistmoodi põselt vastu. Kliima on siin põhjamaisem, muutlikum, õhk kuidagi sinakam ja udusem kui LAs. Vaated igalt mäeveerult loovad tunde, et linnas on palju õhku ja merd. Ja ongi ju.

20141013_174620(0)

Taustal paistab tuntud vanglasaar Alcatraz. Tubli kaardilugeja Silver kogemata palmi alt leitud kaardiga, on meid toonud Russian Hilli piirkonda, kus poekesed on täis maitsetuid litrites polüesterkleite, aga tänavalt leiame siiski tahvlikese märkega, et just ühes siinses kohvikus luges Allen Ginsberg esimest korda ette oma praeguseks kirjandusklassikaks saanud aga toona vägagi skandaalse poeemi “Ulg”. Selle avaldamine lõppes kirjastaja Lawrence Ferlingetti jaoks kohtuskäimisega, mille ta siiski võitis. “Kirjandus peab peegeldama tegelikku elu ja inimeste tegelikku sõnavara ega pruugi seda kuidagi ilustada,” jäi sellest kaklusest kirjandusajalukku kõlama.

20141013_182456

Sealsamas lähedal saime restoranis serveeringu osaliseks, mis ületas kõik seninähtu.

20141013_195721

Meie maja ees itaalialikus linnaosas Noth Beach kohtusime juhuslikult Dukega, kes laulis minu jaoks sellele linnale hinge sisse. Duke on tänavakunstnik, kes on alati ka laule teinud. Ta ütleb, et mõnikord näeb ta tänaval, kuidas mõni laul hakkab teda jälitama. Või näeb ta, et mõni laul ootab teda kusagil päikselisel tänavanurgal kohvikutrepil istudes. Või kuuleb unes, et laul kutsub teda. Ärkab ja panebki kirja. Akordion pole tema põhipill, aga ta ütleb, et talle meeldib seda kääksutada, sest siis ei näe sõrmi ja kuuled ainult. Ta on pärit neljateiskümnelapselisest perest Kansasest. Pärast Martin Luther Kingi mahalaskmist lasti maha ka tema nõbu, pisike must poiss, keda politsei süüdistas rahutuste käigus (rahutused Kansases, seoses M.L.Kingi mõrvaga) maradööritsemises ehk poest millegi varastamisest. Ilmselt polnud poisike süüdi, aga kui teda kinni võtma tuldi, lõi ta kartma ja pani piki tänavat jooksu. Politseiniku kuulivalang selga tegi sellest jooksust tema viimase. Ma mõtlen, mismoodi läheb edasi selle inimese elu, kes on tapnud selja tagant väikese poisi. Ma ei tea veel, et nädala pärast tapab üks eesti poisike silm silma vastu seistes oma õpetaja.

Duke räägib, et Obama võimuletulekuga on mustade olukord paranenud küll, aga ikka on selles veel palju ebavõrdsust ja rõhumist. Nii maalis kui muusikas tõeline iseõppija Duke on aastaid SF tänavavaateid vanade akende klaasidele jäädvustanud. Nüüd lõpuks, õigupoolest just meie sealoleku päevadel, olevat ka linnavalitsus tema maale märganud ja talle tehti ettepanek teha keskväljaku lähistel suur autorinäitus. See oli kunstnikule suur päev.

IMG_4663 IMG_4661

Sattusime reisijooksul kül paljudel kontserditel – Bob Dylani, Childish Cambino, Outback, Janelle Monae, kuid keegi neist suure lava esinejatest ei saanud sellele mehele ligilähedalegi. Ainult Berkley ülikooli Greek Theatre’s esinenud Erykah Badu istus selle mehega muusikaliste lugude jutustamise mõttes sama oksa peal. Tundus, et tal polnud ammu häid kuulajaid olnud. Kõik tuli nagu paisu tagant.

Siit tuleb ka tema tagaaias tehtud lindistus:

https://soundcloud.com/vuhisevpilv/duke-san-franciscost-oktoober-2014

Silver proovis selle eelmise audiofailiga slaidshow-d teha, kui pildid jäid ilma muusikata. Kes tahab lindistuse visuaalset meeleolu võib käivitada:

 

IMG_4667

Selle abstraktse pildi oma näitusekoormast kinkis ta meile. Järgmisel päeval, kui olime juba on-the-road, avastasime, et unustasime selle meile juba armsaks saanud akna oma San Francisco öömajja. Kui kellelgi heal inimesel on SF-st tulemist või kauba saatmist, siis tahaks selle sealt ikkagi Eestisse toimetada.

North Beach on linnaosa, mis on tihedalt mõnusaid kohvikuid täis. Igal kohvikul on juhuturistide kõrval ka oma kogukond, kes on aastakümneid just selle õdusa istumiskoha oma kohtumispaigaks valinud. North Beachi vaimne keskus on aga muidugi City Lights Books, tohutu ja suurepärase valikuga eraraamatupood, mille rajas viiekümnendatel kuulus ameerika luuletaja Lawrence Ferlingetti (s. 1919 -). Ferlingetti ja legendaarne beatnikute kirjandusrühmitus on minu jaoks North Beach’i kõige põnevam osa. Beatnikute muuseum asub lausa meie kõrvaltänavas ja see kujutab endast samuti mõnusat kogukonnakeskust, mille kuulsaim eksponaat on Jack Kerouac’i kuulsa raamatu “Teel” järgi vändatud filmi Hudsoni marki retroauto, mille eriline vaatamisväärtus ja tunnetusüksus olevat see, et tolle auto peal on 1970ndatest aastatest pärit filmi tegemise käigus kogunenud tolm. Huvitav näide sellst, kuidas mõnes kultuuris saab tolm pühaliku, peaaegu et rituaalse tähenduse ja seda eksponeeritakse külastajatele millegi erilisena. Ma ei vaidle vastu, vahva oli tajuda, et ongi selline tolm ja et kõike ei pesta puhtaks, et ajalugu ei raputata maha, et 70-ndate tolm on veel lausa käeulatuskaugusel.

 

IMG_4620 IMG_4622

Beatnikute väikses ja hubases muuseumis veetsime tunde. Biitnike hulka kuulus ka Gregory Corso, minu üks 20nda sajandi lemmikluuletajatest. Corso hakkas kirjutama vangis olles ja on hiljem kirjanikuna toonitanud, kui tänulik ta on ühele vangalatöötajale, kes ta raamatute juurde juhatas. Hiljem kohtus Corso biitnikega ja temast sai oma põlvkonna üks nooremaid, julgemaid, ausamaid, raevukamaid aga ka humoorikamaid luuletajaid. Corso elulugu on lugemist ja kaasatundmist väärt – vanemate poolt hüljatud lastekodulaps satub tänavale ja pannakse varguse eest vangi. Hiljem kohtub ta luuletaja Allan Ginsbergi ja proosakirjanik Jack Kerouaciga, kellest saavad talle vaimses mõttes nii sõbrad, vanemad kui ka õpetajad. Biitnike noorim siseringi kuuluv kirjanik arendab väälja oma hääle ja avaldab ühe menuka raamatu teise järel. http://en.wikipedia.org/wiki/Gregory_Corso

IMG_4586

Ajakirjanik olevat kord Corsolt küsinud, miks oli biitnike hulgas nii vähe naisi. Corso vastanud umbes nii, et 50ndate ja 60ndate ameerikas polnud naistele lubatud hull olla. Naised pandi julgete mõtete ja avalduste eest lihtsalt vangi või hullumajja, kus neid elektrišokkidega raviti nagu näiteks Allen Ginsbergi enese ema. Julge teelolek, konventsioonide purustamine, väikekodanlikust mugavusmullist väljamurdmine, kompromissitu ausus (Ginsberg ise olevat armastanud näiteks seltskonnas ihualasti ringi käia)… kõiks see oli tolle aja Ameerikas veel õrnema sugupoole jaoks kättesaamatu kaugus. Muidugi oli biitnike ümber ja seas naisi, aga keegi neist ei saanud nii kuulsaks nagu sama kirjandusliikumise mehed. Beat-muuseumis oli omamoodi põnev ennast meheks kujutleda. Milline minu tee oleks olnud, kui oleksin sündinud eesti mehena? Või ameerika omana? Kindel on see, et paljud asjad oleksid jäänud kirjutamata. Aga võibolla oleks minulgi kokkuvõttes rohkem eneseusku ja julgust, kui oleksin mees. Või püüan ma nüüd biitneke mõjul vastassugupoolt kuidagi idealiseerida? Vaat sellised mõtted tulid pähe…. vist küll esimest korda elus.

IMG_4591

Hiljem kuulen kirjandusinimeste käest, et biitnikut oletvat praeguse aja USA kultuuris omajagu põlu all. Lugupeetud kirjandus oleks pidanud ju sündima akadeemiliste õppeasutuste sees ja ümber, aga sellised iseõppijad, elupõletajad, isegi narkarid, nagu biitnikud ka kahtlemata olid, mõjuvat paljudele hirmutavalt. Niisiis on nad ikka veel USA kirjanduse “pahad poisid”. Millegipärast arvan, et see neile meeldiks.

Allen-Ginsberg-and-Peter-Orlovsky-poets-New-York-December-30-1963

Advertisements

Noh õnn?

IMG_4410

Nooh õnn,

kuidas päikene ja värsked kohalikud puuviljad mõjuvad?

Hommikused särgita painutused, seisva ajaga tagaaed ja mägiojast pulbitsev joogivesi?

Noh õnn,

päris lihtne on siin pea vee peal püsida, kas pole?

Ei taha ju kell neli päeval looja minna kui põhjamaa päike?

>

Noh õnn,

saad nüüd aru, miks hilissügiseste maasika- ja kurgipõldude vahel kidurdus peale tuleb?

Siin õitseb aastaringi, kartul on lilla ja viljapuudelt niriseb sipelgatele magusat.

>

Su silm tõmbleb naeratusest.

Kuulen ehmatavat särinat.

Oled juba selle kolme päevaga oma aku üle laadinud.

Ära endale liiga tee.

Oleme siin kaks nädalat veel.

Siis läheme koju.

Kristiina Kirjanduslik Surmaheitlus

14 oktoober

Ameerikamaa üllatab Kirjandusliku Surmaheitlusega (Literary Death Match):

USAsse tulles teadsime, et meil Kristiinaga on esinemisi siin-seal – nii raamatupoodides, kui ülikoolides. Teadsime ka, et paar ülesastumist  tuleb San Francisco suurimal kirjandusfestivalil LITQUAKE. Hirmutavaid paralleele tekkis Ameerika wrestlingu ja kohalike poolt armastatud õudusfilmidega, kui nägime San Francisco esinemiskuulutust:

10432086_791462030899656_399460821790215530_n

Verine pilt kirjaga Literary Death Match (kirjanduslik surmaheitlus) tervitas meid raamatupoodide vaateakendel, internetiveergudel ja tänavatulpadel. Oli tunne, et siseneme linna, kuhu on Kristiinat ammu juba oodatud. Oodatud pakkuma teravaid elamusi, võitlema elu ja surma peale.

Kui nii siis nii. Kui haaravusel ja närvikõdil põhinev Ameerika meelelahutus sellist lähenemist ka kirjanikelt nõuab, olgu siis nii.

Et matšile väärkialt siseneda, valis Kristiina oma ühe veriseima loo “Mustrid”:

Surmaheitlust jälgisid ja kommenteerisid kolm kohtunikku kolmes eri kategoorias:

Kirjanduslik väärtus:

N.Y Times’i parima läbimüügiga autor. Bestsellerite mees Christopher Moore

Esituse väärtus:

Erinevaid parima koomiku auhindu saanud naiskoomik Dhaya Lakshminarayanan

Hoomamatud väärtused:

Pärjatud raamatute ja teleseriaalide autor, koomik Owen Egerton

Ja lõpetaks selle postituse Eestit ja USA ühendava meelelahutusajakirjanduse retoorikaga: “Vaata, kuidas kommenteerivad kirjandusliku surmaheitluse kohtunikud Kristiina Ehini lühijuttu Mustrid” enne finaali pääsemist:

 

 

PS. Literary Death Match’i reeglid on sellised, et kohtunikud hääletavad võitluspaaridest ühe finaali. Finaali põhimõtteks on aga see, et võitlejatele laval spontaanselt esitatud ülesandel ei tohi olla mingit pistmist kirjanduse ja nende kirjutamisoskusega. Finaali pääsesid kohalik Poetry Slami tšempion Danez Smith ja Kristiina. Moodustati kaks publikut kaasavat võistkonda ning kolmas grupp vabatahtlikke pidid kehakeelega etlema erinevaid teleseriaale ja filme, mille nimesid kohtunik neile salaja paberil jagas. Serjaali- ja filmiusku ühendriiklaste kõrval polnud Kristiina ühestki esitatavast friigiseriaalist kuulnudki. Kristiina võistkonnakaaslased olid siiski tublid ja võitlus oli lõpuni üllatavalt tasavägine. Siiski sai särava kuldmedali Denez. Aga Kristiina ütleb, et talle meeldibki üldiselt “Silver” rohkem kui “gold”.

IMG_4810

Caffee Trieste. Esimene hommikukohv San Franciscos. 14 okt

Ülekanne kohvikust Caffee Trieste:

11:30

Tulime oma mäe otsast alla.  Paljud kohalikud imetlevad, et meil on võimalus korterit kasutada sellises kohas. See pidavat üks põhi vaateplatvorme olema, kus tehakse reklaame ja filmistseene.

IMG_4739

Pildil korteri peremees Will oma korteri ees. (Hetkel tegeleb ta teise maailmasõja uurimisega ja sellest kirjutamisega http://www.allinoneboat.org )

Teisipäevahommikune kõrgehäälne mehe laul tõmbas meid CaffeSong san Trieste’sse, mis on juhuslikult üks linna kuulsaimaid Itaalia kohvikuid. Näiteks siin muusikamasina kõrval lauas on kirjutatud  Mario Puzo raamat “Ristiisa”. Kristiina märkab sisseastudes kohe, et ukse ees koguneb ülikondades mafioosode moodi mehi. Ta on võõrastes keskkonades tihtipeale väga ettevaatlik.

IMG_3736

Kohe tuli üks Texase naine Kristiina juurde ja maksis meie kohvi ja tee eest, kui mu abikaasa ei leidnud taskust paberist dollareid üles.

IMG_3744

Nurgas istuv kõrge häälega mees laulis nagu Chet Baker, kellel pole kunagi narkootikumidega probleeme olnud ja kes on saanud kümme aastat bel canto laulutunde.

IMG_3752

Ainuke kohvik millega, mina (maapoiss mereäärsest külast) seda tänavanurgakat oskan võrrelda on Viljandi Roheline kohvik. Viljandi omasse minnes võib ennast unustada kümmnete sisseastuvate tuttavatega vestlema. Siin on samamoodi, ainuke vahe on selles, et inimesed, kes meie lauda istusid ja vestlema hakkasid olid võhivõõrad.

IMG_3763

Kõigepealt istusid meie lauda jutustama kõrge häälega laulumees Joe Vazquez (Twitter  joenewsman) ja jazzkitarrist Ned Boynton. Tuli välja, et Joe on häbelik oma laulmise osas ja tegelikult töötab uudistekanalis CBS reporterina. Vahetasime kidramehega plaate ja rääkisin talle, kuida naelad teevad  palju paremat häält, kui pillikeeled.

Hakkasime Kristiinaga harjutama õhtuseks kirjanduslikuks surma-matšiks (Literary Death Match), millesse ta tahab siseneda endiste abikaasade käte ärahammustamise looga. Peame seda veidi lühemaks tegema, et 7 min sisse mahtuda. Kui Kristiina loeb ja mina aega võtan ja hariliku pliiatsiga vehin, istub meie lauda Saksa fotograaf Ralf Hillebrand, kes vaikselt annab mõista, et me ei pahandaks, kui ta meie raamatulugemisest pilti teeb.

IMG_3767

Klõpsutab tükk aega oma laheda retrokaameraga ja jutustab San Fransisco vaatamisväärsustest, ning lubab meist tehtuid mustvalgeid pilte meile saata.

12:48

Märkame et meie selja taga lauas istub Albert Einstein isiklikult. Sosistame, et San Fransisco peidab endas tõelisi aardeid. Kui vunts lahkuma hakkab, tutvustab üks kohalik üle-üle-laua-habe, et see mees on ka poeet. Tema olevat tõeline poeet. Tema nimi on Jack Hirschman, kohalik kuulus kirjanik, kes on üle viiekümne luule- ja esseekogu avaldanud. See, kuidas ta pool minutit naeru kõkutab, kui küsin, mis tal hetkel käsil on, avaldab muljet. On näha, et see 33ndal aastal süninud mees on siiani tegus nagu mesilane (busy as a bee) ning kõike käsilolevat ühe päevaga kokku ei jõuaks võtta. Plaanime vähemalt ühele tema selle nädala esinemisele jõuda.

IMG_3780

When he was 19, he sent a story to Ernest Hemingway, who responded: “I can’t help you, kid. You write better than I did when I was 19. But the hell of it is, you write like me. That is no sin. But you won’t get anywhere with it.” Hirschman left a copy of the letter with the Associated Press, and when Hemingway killed himself in 1961, the “Letter to a Young Writer” was distributed by the wire service and published all over the world.

13:30

Uued inimesed hakkavad kogunema. Telekad on valjuks keeratud. San Fransisco Giants’id mängivad play off’ides ja paistab, et kõik mehed ja naised on kodulinna meeskonnale isiklikult toeks. Staadion pidavat siit kohvikust kahe miili kaugusel olema. Ennast minu kõrvale poetanud uus lauanaaber teeb mulle kiiresti selgeks pesapalli reeglid ja hakkan ähmaselt aru saama, miks kõik inimesed vahepeal püsti tõusevad ja karjuvad. Et kahe sõnaga eestlastele seletada pesapalli põhimõtet, ütleksin, et mäng tundub üldjoontes olevat samalaadne, kui kalapüük. Istud ja vaatad ja suurt midagi ei toimu ja siis vahepeal näkkab ning järsku tabab sind kirjeldamatu rõõmuhoog ning sa teed mingi täiesti ettearvamatu liigutuse või hüüde.

IMG_3803

Vahepeal sajaba natuke vihma ja minu pesapalliõpetaja ütleb sõbrale: “winter is coming David,  6 month of reina, I hardly can wait”. Olen enda üle korraks uhke, oma algelise võõrkeele oskusega tabasin ära sarkasmi.

14:41

Algab mängu teine pool. Sisse astub jälle üks habemega mees, võtab istet ja hakkab vahtima lakke, kus särab PESAPALL!  Me tõesti ei saa aru, kas see on see sama mees, kes ülal postitatud muusiku ja lauljaga pildil kompuutri taga istudes atmosfäärile värvi lisab ning on vahepeal käinud kodus riideid vahetamas, või on see juba mingi täiesti uus habemega mees.

IMG_3809

Detetiivlik Kristiina on pildistanud inimeste jalgu ja me saame aru, et see on tõesti täiesti uus habemega mees, sest tal on kingade sees sokid.

IMG_3757(need on eelmise habemega mehe sokitud jalad)

14:56

IMG_3811

Lauda istuvad Heidi Šveitsist ja Heidi Saksamaalt, kes rõõmustavad meid  kui eurooplasi kohates, kuid kahjuks ei tea nad kohta nimega Estonia. Räägivad meiega kui kuupealt kukkunutega nii kaua, kui saavad aru, et oleme pärit ikkagi vanast heast Estlandist. Nad teatavad rõõmsalt, et tulid nurgatagusest küüslaugu restoranist, kus ei lisata toitudele küüslauku, vaid kõik kasutatavad toiduained on lisandiks küüslaugule. I tell you – tundsin seda kohe, kui nad minu kõrvale istusid. Nad on siiski väga armsad.

Energia hakkab alla minema. Söön mõned pizzakoogi lõigud ja tunnen, et peaks hakkama õues uut hoogu otsima, kuna tundub, et see koht on selleks hommikuks ennast ammendanud. Seda postitust kirjutades hakkab päev aga üha uut hoogu koguma. Pesapallis algab viimane osa ja üks politseinik laulab telekas hästi kõrge ja väriseva häälega USA hümni.

IMG_3812

Lõpetuseks saadab Krisiina ära Austraaliasse sõbrad austraallased:

IMG_3822

Kohtame veel kohalikku erariides politseinikut ning ristiisalikku kinnisvaramaaklerit:IMG_3823

Lõppude lõpuks ajame juttu toreda abielupaariga, kelle tütar on ooperilaulja:

IMG_3820

Naisel on seljas isetehtud kollane kleit. Mr and Mrs B ehk Mona ja Gene on abielus olnud 60 aatat ja naine ütleb, et nende pikaajalise abielu saladuseks on üleüldine ausus ehk say what you think. Vanu peidetud allaneelamisi ei tohi koju kappi koguda. Tundub, et see on nende puhul lihtne, kuna mees ei ütle tunni aja jooksul ühtegi sõna. Ta pidavat olemagi väga vaikse iseloomuga.

16:52

San Fransisco Hiiglased võidavad pesapalli. Kõik karjuvad ja tantsivad ja ongi meie väikene hommikukohv joodud.

IMG_3835

Lõputu koidik 7-ndal oktoobril 2014

Määratu kergus on tormavates puulehtedes keerlevatel ratastel. Tartu – Imavere – Türi – Rapla – Tallinna Lennart Mere Ülemiste. Uued asfaldilõigud on nii mustad ja jooned nii valged. See on mu elu pikim öö.Tormipahvakate ja lehepahmakate vahelt jõuame Raplasse. Olen juba lasknud minna asjalikul alalhoidlikul paikkondlikusel ja kohta hoidval identiteedil. Maastik hakkab muutuma anonüümseks ja mul pole enam aimugi, mis on järgmise kurvi taga, kus pool on meri ja kust poolt tõuseb päike.

Läheme kohta, mida Joni Mitchell hüüab koduks.
Seal kasvavad virsikud ja lõputult langevad valguskiired on õhtuti nii magusad, et nende maitset võib huulte ja hammaste vahelt sisse imeda. On Eesti südaöö ja 19 tundi rahvusvahelist ööd on veel ees. Pean üleval olema nii kaua, kui suudan, et üle Euroopa – Atlandi – Gröönimaa – Põhja-Ameerika venivasse koidikusse kinni jäänud lennukis lõpetada reis ausa unega ja ärgata muretus Californias. Elan sellel südaöisel maanteel juba nii sihtkohta sisse, et kodune ämma valmistatud ühepajatoit tundub kauge ja eksootiline. Kõik on juba nii ilus ja vaimustav, et ei julgegi hästi lennukisse istuda, ega hiljem maha astuda.

IMG_4549

Esimesel lennul Saksamaale ei tohi veel magama jääda. Kristiina püüab mind nakatada Downtown Abbey serjaaliga, mis tal peaaegu õnnestubki.
Laskumegi juba metsa kohale, et varsti lennukit vahetada.
Juba koidab, kuid koidik kestab veel 15 tundi.
Meel on selge ja rõõmus ja ülevoolav.
Magamatusest sünnib mania grandiosa:

ma tuliln ülevalt

seal nägin, et ruumi veel on

laotus on kõik halli avarust täis

tulin lennukiga ülalt ja kõigepealt jäid puud teepeale ette

hõikasin neile:

puud!

nii palju ruumi oleks teil veel kasvada

aga teie jääte ühtlase rohelise massina madalale maa kohale kõikuma

hakkate küll alguses üksteise võidu päikese poole kihutama

kuusk kidurdab kase ja vaher pihlaka

aga siis tuleb see piir ette, et enam edasi ei saa

hõljute ja mühisete mõttetult tuules

madalal maa kohal

ma tulin ülevalt ja nägin, et seal on palju ruumi

uskuge mind

kasvage

ärge hoidke enam tagasi!

7. oktoober 2014 kl 10:09 LENNUJAAMA AEROOTIKA

LENNUJAAMA-AEROOBIKA

Töötan Frankfurdi lennujaamas välja kotikäru lükkamise käigus praktiseeritavat treeningprogrammi. Külgsamm vahetussammuga, ristsamm, edasi, edasi, pööre – käru on selja taga – tagasipööre. Kükk! Ammusel ajal poleks sellisel veidrikul olnud palju ellujäämis lootust – ihuenergia alalhoidlikuse põhjamaine printsiip. Täna suurendan aga sellise käitumisega kordades oma ellujäämisžansse – põletan kaloreid, väldin trombi ja tõmban ligi emaseid. Suurte istumiste vaheajal, enne 13 tunnist väljalendu Põhja-Ameerika läänerannikule.