Kristiina California: palmioksad, maavärinaparanoia ja tulised palged

20141006_214438

Oleme kohal. Pisike koerake on meie kohvrikärud läbi nuusutanud ja leidnud sealt minu ema kaasa pandud Rapla aia õunu. Mehhiko päritolu piirivalvurid vabandavad. Nad vabandavad lausa iga õuna eest, mille nad on sunnitud ära võtma. “Oi, ema pani kaasa! Oo, Rapla! Estonia!!! How nice, what a smell these apples have. I have to go to Estonia!” on meie õunatollimeeste järeldus. Siis näevad nad meie karmoškakotti ja paluvad, et neile pilli mängiksime. Jah, Califnia võtab meid armsasti vastu. Kuid pillimängu ja laulu hakkasin minagi selle kolme nädala jooksul igatsema, kuigi Silver seda lünka ikka aegajalt täitis.

20141007_151857

Kõik Ameerikas on suur… Milline hiiglasesuu suudaks kugistada neid kauni halloweenikaunistusega keeksikesi? Ahvatlusi on palju.

20141007_160820

Silver leiab mulle LA poekesest Meowdy väikse kassipildiga kotikese, mida võib kasutada ka maskina. Sellest hetkeks peale ei pane mind sel reisil keegi tähele, kõik imeltevad mu kotikest. Lapsed jooksevad mul sabas ja naised küsivad tolle poekese aadressi, kuhu iganes ma oma kotikesega lähen.

Mul on aga aegajalt tunne, et Silver ongi kass. Ta on nii väle ja energiline, et ma ei imestaks kui ta orava või hiire kinni püüaks või palmi otsa roniks. Näen ühe poekese seinal maali ja hakkan fantaseerima, milline neist kaardimängijatest on minu mees.

20141007_16135120141007_162540

Too, mulle koookospähkel palun! Ja ta toob!

20141007_163739

Leiame raamatupoest ka esinemiskuulutuse.

20141007_230724

Soojas aga pimedas LA öös näevad mu raamatud välja nagu väiksed laternad. Esireas minu kõrval kirjastaja Chris Heiser

IMG_3375

Ma ootan turuhoones oma kohvi. Kes võinuks arvata, et tulevad ajad nii meil kui mujal, kus iga kohvi on kunstiteos. Seegi kord saan suure südame ja ülevoolavalt valget piimavahtu ja kaneelipuru. Aga minu klaustrofoofiat see ei ravi. Rapla tüdrukuna ei kannata ma eiriti suuri linnu, maaluseid parklaid ja ka tohutuid turuhooneid. Silver naerab selle üle. Tema on Treimanist vist kõvemad närvid kaasa saanud. Aga minul on LAs ja SF kohati maavärinaparanoia küll. Nüüd on aken õnneks lähedal. Arvutan mõttes sekundeid, et kaua kuluks, et väljapääsuni trügida, hindan lage, et kas on suuri lampe, mis võiksid pähe sadada. Seekord läheb õnneks;)!

IMG_3393

Inimene naudib ilmselgelt päikselist parki ja tehnikaimesid;)

IMG_3413

 Nautlevaid linnakodanikke on läheduses veelgi.

IMG_3400

Sealsamas purskaevu ääres annan intervjuu LA raadiole KCRW. Vähemalt on pea kohal selge sinine taevas.

USAs loobib ja kleebib meediatiitleid, et inimesed usuksid, et tegu on päris asjaga. Silverit raadios tutvustades ütles ajakirjanik tema kohta rock-star ja meie mõlema kohta, et “Eesti kõige kuulsam kirjanik ja tuntuim muusik” vms. Enda meelest hoidsime täitsa Harju keskmist profiili ega pingutanud kuidagi üle, aga kui pealkirju loed, siis vaatad ja imestad. Uurisime pärast sõpradelt, et kuidas selle asjaga siin on, ja saime vastuseks, et see on täitsa tavaline ning et tiitlit rock-star võib ikka komplimendina võtta, et isegi Obama olevat alguses meedia silmis rock-star olnud. Veel oleme kuulnud siin enda kohta sellist tiitlit nagu Estonian bombshells, ehk Eesti pommikoored vms. Seegi pidi kompliment olema, eks me katsume seda siis nii võtta. Wikipedia ütleb selle kohta küll, et bombshells on midagi blondi ja plahvatusohtlikku ja näitab Monroe pilti.

http://blogs.kcrw.com/whichwayla/2014/10/great-in-any-language-meet-the-most-famous-writer-and-musician-from-estonia

IMG_3438

Aga mu pill nagu ei kõla siin pilvelõhkujate vahel õigesti. Panen ta kinni ja õhkan igatsevalt ta poole kuni reisi lõpuni.

IMG_4412

Koos kirjastaja Chris Heiseriga raamatupoe Skylights Books ees. Need iseseisvad raamatupoed on USAs väga armastatud ja kultuuriväärtused omaette nagu oleme hakanud aru saama.

IMG_4482

Pärast esimest esinemist California Univesrity Riversides viib eestlannast paleontoloog Helje Pärnaste meid Mission Inn’i, kus muuseas on filmitud “Tuulest viidud” ” filmi mitmed stseenid. Tegu on lossitaolise keskusega, kus lubeme endale kahetunnise eduka esinemise preemiaks suured Mehhiko Margariitad.

20141008_181613

Paleontoloog Helje Pärnaste on lugenud mu viimast raamatut Paleontoloogi päevaraamat ja mul on väga huvitav kuulda tema avastustest ja uuringutest ning näha, et tegelikult ka on ühel eesti naisel võimalik kõige kiuste päris paleontoloogiks saada. Aitäh sulle, Helje, et meie õhtupooliku nii pidulikuks, põnevaks ja värviliseks tegid.

IMG_4539

CALIFORNIA UNIVERSITY LAs küsimustele vastamas. Esireas Tšehhi luulekuulsus Sylva Fischerova, kes esines enne mind. Küsimused olid ameerikalikult elavad ja isiklikud, neid oli ka nii palju, et vaevu jõudsime kõigile vastata. Huvitavamad ja ka ülbeimad neist olid: Kuidas saate hakkama oma põhjamaise kurbusega? Kas ma kuulsin ikka õigesti, et teie lugu rääkis naisest, kes hammustas oma kolme abikaasa käed otsast? Kuidas te suhtute, kui teie kui eestlase raamatut ostetakse eelkõige sellepärast, et selle on kirjutanud eksootiline autor väikselt tundmatult maalt? Viimasele küsimusele vastasin otsekoheselt, et olen ise väga kannatamatu lugeja, ega suudaks lugeda igavat raamatut lihtsalt sellepärast, et autor on eksootilisest riigist. Nii et loodan, et pelgalt eksootikaihalejad mu raamatut üles ei leia.

 

IMG_3455

Pärast esinemist koos slaavikeelte ja -kultuuride õppejõu Boris Daralyukiga ja Sylvia Fisherovaga ülikooli õppehoonete ees. Ukraina juurtega Boris rääkis, et tema ukrainateemalisel loengul on vene üliõpilasi, kes kuulavad tema loengut väga hapude nägudega. Üks venelanna olevat võtnud marurahvuslikel kaalutlustel uue perekonnanime – Putina. Õhkkond olevat pingeline.

IMG_3463

All ülikooli staadionil on algamas mingi võistlus ja lauldakse hümni. “The land of the brave and the land of the free” kõlab üle pimeneva ja põnevil multikulti ülikoolikämpuse.

IMG_3532

Pärast kolmandat einemist legendaarses raamatupoes Skylight Books autogramme jagamas. See oli just selline publik, kellest olin unistanud. Tõsised, huvitatud ja väga naerualtid. Siit võib näha katkendit esinemisest videopildis:

 SAN FRANCISCOsse

jõudes läikis päike hoopis teistmoodi põselt vastu. Kliima on siin põhjamaisem, muutlikum, õhk kuidagi sinakam ja udusem kui LAs. Vaated igalt mäeveerult loovad tunde, et linnas on palju õhku ja merd. Ja ongi ju.

20141013_174620(0)

Taustal paistab tuntud vanglasaar Alcatraz. Tubli kaardilugeja Silver kogemata palmi alt leitud kaardiga, on meid toonud Russian Hilli piirkonda, kus poekesed on täis maitsetuid litrites polüesterkleite, aga tänavalt leiame siiski tahvlikese märkega, et just ühes siinses kohvikus luges Allen Ginsberg esimest korda ette oma praeguseks kirjandusklassikaks saanud aga toona vägagi skandaalse poeemi “Ulg”. Selle avaldamine lõppes kirjastaja Lawrence Ferlingetti jaoks kohtuskäimisega, mille ta siiski võitis. “Kirjandus peab peegeldama tegelikku elu ja inimeste tegelikku sõnavara ega pruugi seda kuidagi ilustada,” jäi sellest kaklusest kirjandusajalukku kõlama.

20141013_182456

Sealsamas lähedal saime restoranis serveeringu osaliseks, mis ületas kõik seninähtu.

20141013_195721

Meie maja ees itaalialikus linnaosas Noth Beach kohtusime juhuslikult Dukega, kes laulis minu jaoks sellele linnale hinge sisse. Duke on tänavakunstnik, kes on alati ka laule teinud. Ta ütleb, et mõnikord näeb ta tänaval, kuidas mõni laul hakkab teda jälitama. Või näeb ta, et mõni laul ootab teda kusagil päikselisel tänavanurgal kohvikutrepil istudes. Või kuuleb unes, et laul kutsub teda. Ärkab ja panebki kirja. Akordion pole tema põhipill, aga ta ütleb, et talle meeldib seda kääksutada, sest siis ei näe sõrmi ja kuuled ainult. Ta on pärit neljateiskümnelapselisest perest Kansasest. Pärast Martin Luther Kingi mahalaskmist lasti maha ka tema nõbu, pisike must poiss, keda politsei süüdistas rahutuste käigus (rahutused Kansases, seoses M.L.Kingi mõrvaga) maradööritsemises ehk poest millegi varastamisest. Ilmselt polnud poisike süüdi, aga kui teda kinni võtma tuldi, lõi ta kartma ja pani piki tänavat jooksu. Politseiniku kuulivalang selga tegi sellest jooksust tema viimase. Ma mõtlen, mismoodi läheb edasi selle inimese elu, kes on tapnud selja tagant väikese poisi. Ma ei tea veel, et nädala pärast tapab üks eesti poisike silm silma vastu seistes oma õpetaja.

Duke räägib, et Obama võimuletulekuga on mustade olukord paranenud küll, aga ikka on selles veel palju ebavõrdsust ja rõhumist. Nii maalis kui muusikas tõeline iseõppija Duke on aastaid SF tänavavaateid vanade akende klaasidele jäädvustanud. Nüüd lõpuks, õigupoolest just meie sealoleku päevadel, olevat ka linnavalitsus tema maale märganud ja talle tehti ettepanek teha keskväljaku lähistel suur autorinäitus. See oli kunstnikule suur päev.

IMG_4663 IMG_4661

Sattusime reisijooksul kül paljudel kontserditel – Bob Dylani, Childish Cambino, Outback, Janelle Monae, kuid keegi neist suure lava esinejatest ei saanud sellele mehele ligilähedalegi. Ainult Berkley ülikooli Greek Theatre’s esinenud Erykah Badu istus selle mehega muusikaliste lugude jutustamise mõttes sama oksa peal. Tundus, et tal polnud ammu häid kuulajaid olnud. Kõik tuli nagu paisu tagant.

Siit tuleb ka tema tagaaias tehtud lindistus:

https://soundcloud.com/vuhisevpilv/duke-san-franciscost-oktoober-2014

Silver proovis selle eelmise audiofailiga slaidshow-d teha, kui pildid jäid ilma muusikata. Kes tahab lindistuse visuaalset meeleolu võib käivitada:

 

IMG_4667

Selle abstraktse pildi oma näitusekoormast kinkis ta meile. Järgmisel päeval, kui olime juba on-the-road, avastasime, et unustasime selle meile juba armsaks saanud akna oma San Francisco öömajja. Kui kellelgi heal inimesel on SF-st tulemist või kauba saatmist, siis tahaks selle sealt ikkagi Eestisse toimetada.

North Beach on linnaosa, mis on tihedalt mõnusaid kohvikuid täis. Igal kohvikul on juhuturistide kõrval ka oma kogukond, kes on aastakümneid just selle õdusa istumiskoha oma kohtumispaigaks valinud. North Beachi vaimne keskus on aga muidugi City Lights Books, tohutu ja suurepärase valikuga eraraamatupood, mille rajas viiekümnendatel kuulus ameerika luuletaja Lawrence Ferlingetti (s. 1919 -). Ferlingetti ja legendaarne beatnikute kirjandusrühmitus on minu jaoks North Beach’i kõige põnevam osa. Beatnikute muuseum asub lausa meie kõrvaltänavas ja see kujutab endast samuti mõnusat kogukonnakeskust, mille kuulsaim eksponaat on Jack Kerouac’i kuulsa raamatu “Teel” järgi vändatud filmi Hudsoni marki retroauto, mille eriline vaatamisväärtus ja tunnetusüksus olevat see, et tolle auto peal on 1970ndatest aastatest pärit filmi tegemise käigus kogunenud tolm. Huvitav näide sellst, kuidas mõnes kultuuris saab tolm pühaliku, peaaegu et rituaalse tähenduse ja seda eksponeeritakse külastajatele millegi erilisena. Ma ei vaidle vastu, vahva oli tajuda, et ongi selline tolm ja et kõike ei pesta puhtaks, et ajalugu ei raputata maha, et 70-ndate tolm on veel lausa käeulatuskaugusel.

 

IMG_4620 IMG_4622

Beatnikute väikses ja hubases muuseumis veetsime tunde. Biitnike hulka kuulus ka Gregory Corso, minu üks 20nda sajandi lemmikluuletajatest. Corso hakkas kirjutama vangis olles ja on hiljem kirjanikuna toonitanud, kui tänulik ta on ühele vangalatöötajale, kes ta raamatute juurde juhatas. Hiljem kohtus Corso biitnikega ja temast sai oma põlvkonna üks nooremaid, julgemaid, ausamaid, raevukamaid aga ka humoorikamaid luuletajaid. Corso elulugu on lugemist ja kaasatundmist väärt – vanemate poolt hüljatud lastekodulaps satub tänavale ja pannakse varguse eest vangi. Hiljem kohtub ta luuletaja Allan Ginsbergi ja proosakirjanik Jack Kerouaciga, kellest saavad talle vaimses mõttes nii sõbrad, vanemad kui ka õpetajad. Biitnike noorim siseringi kuuluv kirjanik arendab väälja oma hääle ja avaldab ühe menuka raamatu teise järel. http://en.wikipedia.org/wiki/Gregory_Corso

IMG_4586

Ajakirjanik olevat kord Corsolt küsinud, miks oli biitnike hulgas nii vähe naisi. Corso vastanud umbes nii, et 50ndate ja 60ndate ameerikas polnud naistele lubatud hull olla. Naised pandi julgete mõtete ja avalduste eest lihtsalt vangi või hullumajja, kus neid elektrišokkidega raviti nagu näiteks Allen Ginsbergi enese ema. Julge teelolek, konventsioonide purustamine, väikekodanlikust mugavusmullist väljamurdmine, kompromissitu ausus (Ginsberg ise olevat armastanud näiteks seltskonnas ihualasti ringi käia)… kõiks see oli tolle aja Ameerikas veel õrnema sugupoole jaoks kättesaamatu kaugus. Muidugi oli biitnike ümber ja seas naisi, aga keegi neist ei saanud nii kuulsaks nagu sama kirjandusliikumise mehed. Beat-muuseumis oli omamoodi põnev ennast meheks kujutleda. Milline minu tee oleks olnud, kui oleksin sündinud eesti mehena? Või ameerika omana? Kindel on see, et paljud asjad oleksid jäänud kirjutamata. Aga võibolla oleks minulgi kokkuvõttes rohkem eneseusku ja julgust, kui oleksin mees. Või püüan ma nüüd biitneke mõjul vastassugupoolt kuidagi idealiseerida? Vaat sellised mõtted tulid pähe…. vist küll esimest korda elus.

IMG_4591

Hiljem kuulen kirjandusinimeste käest, et biitnikut oletvat praeguse aja USA kultuuris omajagu põlu all. Lugupeetud kirjandus oleks pidanud ju sündima akadeemiliste õppeasutuste sees ja ümber, aga sellised iseõppijad, elupõletajad, isegi narkarid, nagu biitnikud ka kahtlemata olid, mõjuvat paljudele hirmutavalt. Niisiis on nad ikka veel USA kirjanduse “pahad poisid”. Millegipärast arvan, et see neile meeldiks.

Allen-Ginsberg-and-Peter-Orlovsky-poets-New-York-December-30-1963

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s